Batuudi ajalugu

Batuut

Batuudi hüppematt ja vedrudBatuut on seade, mis koosneb tugevast kangast, mis on mitmeid keerdvedrusid kasutades terasraamile pingule tõmmatud. Batuutidel hüppavad inimesed kas ajaviiteks või võistlemiseks.

Kangas, millel kasutajad hüppavad (laialdasemalt tuntud kui võrk või võrkmatt) ei ole iseenesest elastne, vaid käitub nõnda tänu kangast ja raami ühendavatele vedrudele.

Varajased batuuditaolised seadmed

Teatud batuudihüppeid harrastasid inuitid, kes teineteist morsanahal õhku lennutasid, mis on sarnane turvavõrkudele, mida tuletõrjujad kasutasid põlevatest majadest välja hüppavate inimeste püüdmiseks. See batuuditaoline seade leiutati 1887. aastal, kuid on tõendeid inimeste õhku lennutamisest Euroopas, selleks tekke kasutades: Wakefield Second Shepherds' Play (keskaegne müsteerium) Mak ning Don Quijote’i Sancho Panza said tekiga lennutamise osaks. Siiski pole tegu vabatahtlike ega meelelahutuslike juhtumitega, vaid jõukude poolt täidesaadetava poolkohtuliku karistamisega. 19. sajandist pärineva Pablo Fanque Circus Royali plakat viitab batuudil sooritatavale esitusele, olgugi et tegu võis olla pigem hüppelaua, kui tänapäeval kasutuses oleva kangast ja keerdvedrudest koosneva seadmega.

Need ei pruugi olla tänapäevase batuudispordi tõelised eelkäijad, kuid 20. sajandi algusaastail kasutasid mõned akrobaadid publiku lõbustamiseks laval hüppevõrke. Säärane seade koosnes aga tegelikult voodiriietega kaetud väikesest batuuditaolisest seadmest, millel esitati pigem komöödianumbreid.

Tsirkusepärimuse järgi kujundas esimese batuudi artist nimega du Trampolin, kes olevat avastanud turvavõrgu kasutamisvõimaluse põrke- ja maandumisseadmena ning katsetas erinevate vedrustusviisidega. See olevat viinud võrgu praktilisemate mõõtmeteni üksiketteastete jaoks. Kuigi batuuditaolisi seadmeid kasutati etendustes ja tsirkuses, on jutt du Trampolinist tundmatu päritoluga ning selle kohta puudub tõendusmaterjal.

Esimesed tänapäevased batuudid

Esimese tänapäevase batuudi valmistasid 1936. aastal George Nissen ja Larry Griswold. Nissen ja Griswold olid Ameerika Ühendriikides Iowa Ülikoolis vastavalt võistleja võimlemise ja sukeldumise alal ning võimlemismeeskonna akrobaat. Mõlemad olid näinud õhuakrobaate oma etteastetele särtsakuse lisamiseks kasutamas pingul võrku. Nad katsetasid venitatud purjeriidega, mis oli keerdvedrudega kinnitatud raudraamile ning mille igale küljele olid pandud kaitserõngaid. Algselt oli see mõeldud akrobaatide väljaõpetamiseks, kuid muutus üsna ruttu menukaks ka iseseisva vahendina. Nissen seletas, et nimi pärineb hispaania keelsest sõnast trampolínist, mis tähendab hüppelauda. George Nissen olevat seda sõna kuulnud 1930'te lõpu poole ühel esitlustuuril Mehhikos ning otsustas kasutada sõna inglistatud versiooni seadme kaubamärgina.

1942. aastal panid Griswold ja Nissen alguse Griswold-Nissen Trampoline & Tumbling Company’le, mis hakkas Iowa osariigis Cedar Rapidsis tööstuslikult batuute tootma.

Üldtermin kaubamärgistatud batuudile oli rebound tumbler ning sealt tulenevat spordiala kutsuti alguses rebound tumbling. Sellest ajast saadik on see aga oma algse kaubamärgi kaotanud ning saanud põhikaubamärgiks.

Arendamise alguses ennustas Nissen batuutide kasutamist mitmes vabaajategevuse valdkonnas sh need, mille puhul oleks ühel batuudil rohkem kui üks inimene. Üks säärastest mängudest oli Spaceball: mäng, kus ühel spetsiaalsete seintega (otstes ja keskel) batuudil on kaks meeskonda ning palli saab lüüa läbi keskmise seina kummalgi vastasseinal oleva sihtmärgi pihta.

Kasutamine astronautidega ja lennuväljaõppes

Teise maailmasõja ajal kasutas Ameerika Ühendriikide mereväe lennukool batuuti pilootide ja navigaatorite väljaõpetamiseks nende ruumitaju arendades, mis varem võimalik polnud. Sõjajärgselt kasutati batuuti kosmoselendude programmis nii Ameerika kui NSV Liidu astronautide väljaõppeks, lastes neil kogeda erinevaid lendamise ajal võimalikke kehaasendeid.

Võistlussport

Batuudihüpped olimpiamängudelÜks varajasemaid batuudil hüppamise kui spordiala eestvedajaid oli Jeff Hennessy, Louisiana ülikooli treener Lafayette'is. Hennessy õpetas välja Ameerika Ühendriikide batuudimeeskonna, treenides rohkem maailmameistreid kui ükski teine inimene. Tema poolt õpetatud maailmameistrite seas oli ka tema tütar Leigh Hennessy. Nii Jeff kui ka Leigh Hennessy kuuluvad Ameerika Ühendriikide akrobaatikakuulsuste nimistusse.

Batuudihüpped on olümpiamängude kavas olnud alates 2000. aastast. Kaasaegsel sportbatuudil võib vilunud sportlane hüpata kuni 10 m kõrgusele (33 jalga), seejuures mitmeid saltosid ja vinte tehes. Batuute kasutatakse ka spordialadel nagu SlamBall (versioon korvpallist) ja Bossaball (versioon võrkpallist).

Kasutamine teiste spordialade raames

On hulk teisi spordialasid, kus batuute kasutatakse akrobaatilise vilumise arendamiseks ja parandamiseks enne nende oskuste rakendamist spordiala toimumiskohas. See kehtib näiteks sukeldumise, võimlemise ja vigursuusatamise kohta.

Ehitus

Batuute on kahte liiki: harrastus- ja sportbatuut.

Sportbatuut

Sportbatuudi raam on valmistatud terasest ning võib võistluspaikadesse kaasa võtmiseks olla kokkupandav. Batuudi võrk on nelinurkne ning mõõtmetega 4,28 x 2,4 m (14 jalga 0,5 tolli x 7 jalga 10 tolli), mis on sobitatud ligi 110 terasvedruga (tegelik arv võib tootjale vastavalt varieeruda) raamile mõõtmetega 5,2 m x 3,05 m. Võrk on valmistatud tugevast kangast ning kuigi see pole iseenesest elastne, siis vedrustus paneb kanga nõnda käituma. Kangast võib toota kokkukootud riideribadest, mis on kõige levinum materjal, kuigi 2007.a Quebec Citys aset leidnud Maailmameistrivõistlustel kasutati Rossi võrku (nn "Two-String"), mida valmistatakse üksikuid linte tihedalt kokku kududes. Sedalaadi võrgud on vetruvamad ja lisavad hüppele kõrgust.

Harrastusbatuut

Koduseks kasutamiseks mõeldud harrastusbatuudid pole ehitatud nii tugevaks kui sportbatuudid ning nende vedrud on samuti nõrgemad. Harrastusbatuute tehakse erinevas kujus ja mõõtmetes, kuigi valdava osa moodustavad ümmargused, kaheksanurksed või nelinurksed. Kangas on üldiselt veekindlast purjeriidest või kootud polüpropüleenmaterjalist.

Harrastusbatuute, nii nagu ka sportbatuute, valmistatakse terasest keerdvedrusid kasutades, mis aitavad tekitada põrkejõu. Uusmeremaalane Dr. Keith Vivian Alexander Canterbury Ülikoolist kujundas batuudi, kus vedrud on põrkejõu tekitamiseks asendatud pultrusiooni teel töödeldud klaaskiust ritvadega. Vedruvaba kujundusega batuut teeb võimalikuks terasest raami asetamise turvavõrgu alla, mis omakorda suurendab kasutaja turvalisust.

Batuudipargid

Batuudi park1959. ja 1960. aastatel muutus Põhja-Ameerikas väliste hüppekeskuste või batuudiparkide, kus inimesed oma vaba aega batuutidel hüppamisega veeta saaksid, rajamine järjest menukamaks. Kahjuks olid säärased kohad üsna õnnetusrohked ning rahva huvi oli kiire kaduma. Lähiaastatel on aga sisepargid Ameerika ühendriikides ja Kanadas hulga äride kaudu taas menukaks muutunud. Need pargid on aga siseruumides, kus batuudid asetsevad kõvale pinnale kukkumise vältimiseks seinast seina. Samuti on seinad polsterdatud, kaitsmaks inimesi vigastuste eest, mis kõva pinna vastu põrgates tekkida võivad. Kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata on teada vähemalt üks surmaga lõppenud juhtum, mis tulenes ühes batuudipargis toimunud pea peale maandumisest. 2012. a märtsis vigastas New York Yankeeside söötja Joba Chamberlain oma pahkluud, olles oma pojaga hüppamas ühes Tampa batuudikeskuses.

Ohutus

Turvavõrkudega on võimalik vähendada batuudilt maha kukkumise tõenäolisust.

Batuudi kasutamine võib olla ohtlik ning sellega tegelevates klubides ja võimlates on batuudi äärtes turvamatid ning järelevaatajad, kes püüavad kinni iga sportlase, kes olukorra üle kontrolli kaotab ja kukub. Valdav osa vigastusi saadakse pigem koduseks kasutamiseks mõeldud batuutidel. Batuudil hüpates võib kukkumine toimuda ligi 3-4 m kõrguselt (10-13 jalga) maha või vedrude ja raami vahele. Lähiajal on toimunud tõus koduste batuutide arvus ning vastavalt sellele ka nende kasutamisel saadud teadaolevate vigastuste arvus. See on aga viinud mõned meditsiinilised organisatsioonid nii kaugele, et soovitatakse koduste batuutide keelustamist.

Asjatundjad soovitavad kokkupõrgete ja kaaslaste ootamatus suunas või kõrguses lennutamise vältimiseks korraga hüppama lasta vaid üks inimene. Kusjuures kõige enam juhtub batuudi kasutamisel õnnetusi just siis, kui korraga on hüppamas mitu inimest. Tihtipeale hüpatakse mitmekesi kas meelega või kogemata teineteisele otsa ning sealt vigastused tulevadki. Paljudel on tekkinud luumurrud teisele inimesele pihta hüppamisele järgnevate ebatavaliste maandumiste tõttu.

Veel üheks levinud vigastusallikaks on saltode sooritamine ilma eelneva väljaõppeta. Mõningatel juhtudel on inimesed maandunud kas oma kaela või pea peale, mis võib aga lõppeda halvatuse või isegi surmaga. Tuntud juhtum 1960'tel lõppes teivashüppemeistri Brian Sternbergi halvatuks jäämisega kaelast allapoole.

Ohu vältimiseks on võimalik batuudivõrk kinni katta, mistõttu on võrgu pind batuudi äärega sarnasemal kõrgusel. See omakorda vähendab kukkumise korral langemiskõrgust. Samuti on võimalik äärte pehmendamine turvamattidega. Raami ja vedrude turvamattidega katmine aitab vähendada tekkida võivate vigastuste tõsisust.

Koduseks kasutamiseks on olemas batuudikomplektid, kus on sees ka batuudi ümber käiv turvavõrk, mis takistab hüppajaid üle ääre kukkumast. Kuigi turvavõrgud kaitsevad mahakukkumise eest, ei ole säärased kukkumised peamiseks vigastuspõhjuseks. Valdav osa vigastusi saadakse mitmekesi koos hüpates. Turvavõrgu efektiivsus oleks üksikute hüppajate puhul suurem eeldusel, et välditakse kaelale ja pea peale maandumisi.

Võimlas mõningase väljaõppe saamine on kasulik ohtudest teadlik olemiseks ning õige kukkumise õppimiseks.

Minibatuudid

Minibatuut on läbimõõdult alla 1 m (3 jalga 3 tolli) ning asetseb 30 cm (12 tolli) kõrgusel maapinnast. Tihtipeale kasutatakse seda siseruumides ning trennivahendina. Vetruvus on piisav trenniks ega kahjusta liialt põlvi ja liigeseid. Minibatuutide põrkejõud pole nii võimas kui suurematel harrastus- või sportbatuutidel.

Hariduslikel eesmärkidel kasutamine

Bremeni Ülikooli ja Saksamaa kosmosekeskusega koostöös arendas Saksamaalt Bremenist pärit machtWissen.ee korporatsioon välja batuudile kinnitatud kaalutu esitaja "Gravity Jumper". Hüppega kaasneva kiirenduse tõttu avaldab hüppajale jõudu nii kiirendus kui ka gravitatsioonijõud. Mõlemate jõudude liitumisel tundub hüppaja raskemaks muutuvat. Hetkel, mil hüppaja kaotab kokkupuute batuudi pinnaga, on ta vabalangemises, mis tähendab, et jõud kompenseeruvad ning hüppaja on kaaluta olekus. Iga hüppaja saab kolmeteljelise kiirendusanduri, mis kinnitatakse tema külge vööga. Andur edastab info lennutrajektoori kohta monitorile, monitor aga näitab kiirenduse kulgu sh kaaluta oleku faasi. Mikrogravitatsiooni ja kiirenduse vaheline vastastikmõju on silmaga nähtav.

Instock.ee pakub parima hinnaga kvaliteetseid erineva suurusega batuute ja batuuditarvikuid . Parema turvalisuse tagamiseks soovitame soetada lisaks batuudile ka batuudi turvavõrk .

 

 

 

Tõlkinud: Pavel Koltsov
Algallikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Trampoline
Andmete kopeerimine ja levitamine instock.ee kirjaliku loata keelatud.

 

 

 

Instock.ee pakutavad batuudid on kvaliteetsemad kui enamus Eesti turul saadaolevates hobibatuutidest.